Ma kartsin, et võin langeda provintsuluse lõksu. Tavaliselt seostub mõiste "provintslus" ruumiga. Provintslik on inimene, kelle mõtlemine on piiratud teatava marginaalse ruumiga, millele ta omistab liialdatud, universaalse tähtsuse. T. S. Eliot aga hoiatab teise, mitte ruumilise, vaid ajalise provintsluse eest. "Meie ajastul" kirjutab ta, "mil inimesed näivad rohkem kui kunagi pidavat teadmist taruseks ja informatsiooni teadmiseks, ning püüavad eluprobleeme lahendada insenerlikult, on takimas uus provintslus, mis võibolla vääriks küll uut nime. See ei ole ruumiline, vaid ajalooline provintslus: vaade, et ajalugu pole muud kui oma otstarbe ära teeninud ja siis kõrvale heidetud inimleiutiste kroonika, vaade, et maailm on ainult elavate päralt ja et surnutel ei ole siin vähimatki osa. Tolle provintsluse oht on, et me kõik, kõik maakera rahvad, võime olla ühtekokku provintslikud; ja ned, kes ei taha provintslikud olla, võivad hakaa ainult eremiitides."
Seega on olemas ruumilised provintslased ja ajalised provintslased. Ruumilistele provintslastele näib iga gloobus, iga maailmakaart, kui sügavale ad on provintslusse on eksinud, kui pimestatud sellest; samuti näitab iga ajalugu, sealhulgas iga lehekülg Herodotusest ajalistele provintslastele, et alati on eksisteerinud olevik, et ajalugu on vaid oleviku katkematu kulg ja kõige kaugemgi möödani oli toona elatud iimestele nende kõige südamelähedasem tänapäev.

Autore: Ryszard Kapuściński